Telelegend Vahur Kersna:

Kuskil seal üheksakümnendate keskel, murdeaja alguses imbus Onu Bella tuules Eesti Televisiooni ekraanile ka sorakil vuntsidega Üllar Jörberg. Minu initsiatiivil ja mahitusel. Oli aeg, kui keegi teine selliseid sulnist ekraanivaikelu jõhkralt lõhestavaid tüüpe telekaamerate ette kindlasti ei sallinud. Poplaulja vastutusrikast rolli olid täitnud ja täitsid ikkagi Ivo Linna, Voldemar Kuslap ja Anne Veski. Siledad, kammitud ning taltsad. Jörberg oma välimuse, laulude ja üldise olekuga peegeldas aga uut aega. Sellist, kus võisid olla juba natukene teistsugune, veider ja mõneti prognoosimatu. Nendest tänaseks juba ammu unustatud saadetest kinnistus aga seni vaid Tartu restoranilavadel oma igaöist leiba teeninud artist laiema avalikkuse teadvusesse. Sealt sai ta sisse hoo, mis kandis teda läbi pikkade aastate.

Hoolimata fantastilisest häälest ei olnud Üllar suurte lavade mees. Aga ta oli kindlasti Eesti kämbi isa. Tema stiil ei olnud spetsialistide konstrueeritud imidž, see tuli siiralt tema seest. Üllar oli kompromissitult ja ausalt see, kes ta oli, jäädes iseendaks lõpuni. Kultuurinähtus ja sümbol, hoolimata sellest, et just ülemäära paljud teda tõsiselt ei võtnud. Kas oleks pidanudki? Kuid kaheksakümnendaid käies visata laval lühikestes nahkpükstes spagaati – seda peab suutma, seda peab tahtma ja... kes teeb järele?

Suur Ahv selle sõna kõige paremas tähenduses on meie hulgast lahkunud. Head jätku Sulle taevastes ööklubides!