Kohtumine kolme superstaarisaate noorega kulgeb fotograaf Kristjan Lepa fotostuudios nagu vanade sõprade kokkutulek. Naerdakse, tõsinetakse, räägitakse läbisegi, tšätitakse telefonis, vanemaid ruumisolijaid teietatakse viisakalt. Pauerit on neis noortes sama palju kui tänasel kevadel, mis on paari nädalaga otsustanud suvesaldo täis teha, kõikvõimalikke õisi korraga ära õitsetades. Noortel pole vahet, kes 3. juunil Saku Suurhallis superstaari tiitli pälvib, seitse nädalat justkui staari-inkubaatoris elanuna püüdleb neist igaüks oma isikliku sinilinnu poole.

Uudo, sinu lähedased ütlevad, et oled lauliku tüüpi poiss, kes juba pisikesena laulis sellest, mida enda ümber nägi. Mäletad ise ka end lapsena sellisena?
Minu mälestustes on see tõesti nii, et laulsin sellest, mida nägin ja tundsin – metsad, meri, linnud, tuul. Mulle on alati meeldinud ise avastada, ja võib-olla seetõttu olen ka rohkem katsetanud. Õppinud olen ma muusikakoolis ja kõiksugu pille – trompetit, viiulit… Viiulitundidest sattusin klaveri taha ja ma aina avastasin. Muusika on alati olnud mu südames. Mulle meeldib laule luua ja luuletusi kirjutada. Põhikoolis kirjutasin luuletusi ikka väga palju, nii õpetajatele kui tüdrukutele. Ühel tüdrukul olla pakike mu luuletusi siiani alles.