See on ehk tõesti omamoodi väike jõuluime. Hooti armastan tiirutada mööda kirbukaid, Sõbralt Sõbrale ja Uuskasutuskeskuse vanakraamipoode, sinna sekka mõni väiksem teise-ringi-urgas. Riided mind ei huvita, kui just midagi stiilset justkui nimelt minu peale mõeldes nina alla ei ole lükatud. Pigem püüab pilku Põhjamaade 1970–80ndate disain. Eesti turg on ju Rootsi, Norra, Taani ja Soome vanakraamiga üle ujutatud. Sealsed noored on pärast vanavanemate lahkumist nende slamfärg-tooni ehk rootsipunased majad tühjaks tõstnud ja nende sisu on ringiga jõudnud Eestisse. Selle seas vilksatab ka väärt kraami. Küll olen ma olnud haaratud valgustitest ja mööblist, aga viimasel ajal iseäranis tugitoolidest – ikka torkab siin-seal ajuti silma mõni Norra Oddvin Rykkeni disainitud tugitool, muidugi ka masstoodangut, samas eheda Skandinaavia disaini esindaja, Rootsi Göte Möbler Nässjö toole jne.

Viimati parkisin auto garaaži aasta eest. Praegu on seal tugitoolid. Naine on natuke pahane…

Olin Arsenali Uuskasutuskeskusest juba lahkumas, kui pilk jäi pidama hoopis kruusidest ja tassidest tulvil riiulile. Seda troonis üks prinditud pilt Jeesus Kristusest ja kohe selle kõrval, justkui samasse teemasse pildike inglist. Olen aastaid hinnanud kõrgelt Epp Maria Kokamägi loomingut, tema maale, neil kujutatud ebamaiseid haldjanaisi, tema tööde kompositsiooni ja koloriiti. Oma "esimese Kokamägini" polnud ma veel jõudnud. Igal juhul upitasin selle nii Kokamägi käekirja meenutava pildi riiulilt alla, riskides kruuside-tasside põrandale pudenemisega, ja lugesin küsitud 6 eurot letile – mulle lihtsalt meeldis see töö! Imestasin veel, et kuidas on keegi suutnud luua ühe mu lemmikkunstnikuga nii üks-ühele stiilis – tegemist on lõuendil õlimaaliga, mis oli signeerimata.