Kui neid ridu päev enne Kroonika trükkiminekut kirjutan, põleb Pariisi Jumalaema kirik suurtes leekides. Pühamu 96meetrine torn on kokku varisenud ja tuli on vallutanud kogu katedraali. Süda tõmbab valust krampi, kui otsin välja oma viimased kiriku ees tehtud turistipildid ja lihtsalt vaatan. Kui ilus see oli! 850 aastat ajalugu ja hindamatuid kultuuriväärtusi hävisid meie kõigi silme all vaid loetud tundidega. Ja see juhtus vahetult enne Euroopa tähtsamaid usupühi, lihavõttepühi. Nutab Pariis ja temaga koos kogu maailm – armastuse kirikust on saanud kurbuse kirik.

Aga ükskõik kui hirmsaid õnnetusi ja katastroofe ka ei juhtu, elu läheb edasi. Oma rõõmude ja murede, õnnestumiste ning lüüasaamistega. Küllap ehitatakse ka Jumalaema kirik uuesti üles ja tulevased põlvkonnad saavad seda imet vaatamas käia samamoodi, nagu meil oli võimalik seda teha.

Pikk pühadeaeg toogu meie südametesse pigem rahu ja rõõmu kui kurvastust ja ängi. Kroonika tuleb eluterve meelelahutusajakirjana siin appi, pakkudes ehedaid lugusid päris elust. Võimalus avada inimesi, neid kuulata ja kaasa mõelda on suur privileeg. Iga hetk, mil see (näiteks rubriigis “Peatoimetaja pihitool”) päriselt juhtub, on nii ajakirjaniku kui ka lugeja jaoks hindamatu. Võimalus vaadata sügavamale fassaadi taha, kust ei põrnitsegi vastu pelk pinnapealsus või kiretu müügijutt, on nagu kirikuaknaid läbiv ere valguskiir, mis muudab elu mitme­kesisemaks ja mõistetavamaks. Soovin, et selliseid valguskiiri oleks meie elus rohkem. Rõõmsaid pühi!