Raadiomaja raamatukogus tudengina praktikal olles – aasta võis siis olla 1996 – sättisin tagastatud raamatute selgasid riiulil otseks, kui sisse astus kollases kampsunis Marko Reikop. Kas tema välimus, hääl või kiirus, miski tekitas talle otsa vaadates minus värina. Leidsin kartoteegist Marko soovitud mapi, kuhu oli peale kirjutatud "Tiit Made". Ta tänas viisakalt ja lahkus. Reikop ei olnud veel see, kes eetri kaudu justkui kõigile kuulub, ent too kohtumine avardas mu maailma sekundiga. Tuntud häälega inimesele otsa vaadates jõudis mulle esimest korda kohale, et lobeda raadiojutu taga on mapid, faktid ja raamatud. Reikopi professionaalsus on täitnud meie igapäeva aastakümneid. Kogusin tema 50. sünnipäevaks kokku lood, millest ükski ei korda eelmist, ent kinnitavad kõik tema erakordsust. Palju õnne, Marko!