Mõnikord arvatakse seltskonna- ja elustiili-­ajakirjad “kollaste” hulka. See üldistus ei pea paika. Ammugi Kroonika puhul, millest ajakirjana on saanud Eesti seltsielu soliidne kaaslane. Tõtt-öelda, “kollaselt” lugu kirjutada, s.t allikate põhjal, mis pole piisavalt usaldusväärsed, või mis rabab vaid pealkirjaga, on ju iseenesest lihtne ja seda tuleb ette nn peavoolumeediaski. Kroonika senise lugejana olen kogenud, et ajakirjas, mis püüab olla elu keskel, valgustada seda nii-öelda seestpoolt, hinnatakse inimese õigust tema minaruumile ja taotletakse mõistmist. Nüüd, kus minust endastki on saanud taas Kroonika toimetuse liige, on mulle just seesugune lähenemine väga oluline.
Arvan end kuuluvat empaatiliste inimeste hulka. Nõnda siis, inimeste eluseiku ja sündmusi vahendades, inimesi portreteerides eelistan teha kõike seda usalduslikul taustal. Selle eelduseks on vajadus ja kohustus inimene kõigepealt ära kuulata ning seda oskust on mul siiani jagunud. Keegi ei taha, et tema elule midagi juurde kirjutataks või midagi sealt ära lõigataks. Nii talitan ajakirjanikunagi – mulle on püha mõttetera, et ära tee teisele inimesele seda, mida sa ei taha, et sinule tehakse. Tahan ikka näha inimest kogu tema tervikus, nii rõõmudes kui muredes, nii draamades kui komöödiates. See ei ole edvistamine, kui ütlen: minuga võib arvestada, mind võib usaldada ja mulle võib usaldada. Selle, ilmselt iga elukutselise ajakirjaniku eetika juurde kuuluva tõdemusega olen nüüdsest jätkamas oma tööd Kroonikas. Jääge minuga, nii need, kes mind tele-ekraanilt näinud, kui ka mu lugejatest kaasteelised!