Tõesti-tõesti, laulu-tantsupidu on parim, mis Eesti juures on! Pesi meid jälle korraks puhtaks ja sidus ühte. Neil päevil meie inimeste hulgas kulgedes tundsin, et naeratan minagi vabalt, mida ma tavaliselt ei tee. Ja mureleid kandsin karbiga ranitsas kaasas. Sest minu esimesest laulupeost 1969 jäi laulupidudele ennekõike murelimaik. 50 aastat tagasi viieaastaselt. Isa pildistas Rakvere ajalehe fotograafina laulukaare ees, mina olin mäeveerel vanaema kantseldada. Otsides pilguga isa, nosisin mureleid. Vanaema kamandas mind lõpus kõige pühamate laulude ajaks püsti. Ja seda mäletan, et oma elu esimest neegrit nägin. Ju jäin teda nii suu ammuli vahtima, et ta kummardus ning võttis oma reväärilt Moskva märgi ja kinkis mulle. Ju oli üliõpilane Moskvast.

Õhtul Mustamäel tõstis vanaema veekausi rõdule: "Poiss, pese jalad puhtaks!" Pesin, nii et vett lendas. Lõpuks kallasin vee rõdult alla. Kastmaks murelikive, mida olin sinna mõnuga sülitanud. Usus, et järgmisel laulupeol on hea noppida mureleid neljanda korruseni kasvanud oma puudelt.