Saatis sõbrannale mõeldud sõnumi oma silmarõõmule

Seltskonnakaunitar Kristel Mardisoo: „Mulle meenub üks naljakas seik, kui pidin helistama ühele sõbrannale, kelle numbrit mul mingil põhjusel telefonis ei olnud. Sain selle, kuid inimene, kes numbri andis, ütles viimase numbri valesti. Helistasin ja hakkasin oma jutuga kohe pihta. See võõras naine, kes oli toru otsas, oli ikka väga ehmunud – ta oli väga vaikne ja vaoshoitud. Mõtlesin endamisi, et miks ta küll selline on. Siis ütles ta, et helistan vist valele numbrile, ja no siis oli minu kord ehmuda. Sain aru, et vist ongi tõesti vale inimene. Panin telefoni ära, kuid helistasin hiljem tagasi ja vabandasin.
Teine juhtum jääb kümne aasta taha. Olin Pärnus ja pidime sõbrannaga välja minema. Oma tollaegsele poiss-sõbrale ütlesin aga, et olen sel õhtul kodus ega liigu kuskile. Saatsin siis enda arvates sõbrannale sõnumi, et olen valmis ja lähme! Kogemata läks tekst aga poisile…
Minu enda telefonilt küsitakse päris sageli Ljudmillat. Ilmselt on mu number varem mõnele sellenimelisele kuulunud, sest Ljudmilla ma tõesti ei ole.“