Sajandeid on Euroopas suurt vabadust-võrdsust-vendlust jutlustatud. Lippe lehvitatud ja lahinguid löödud. Aga üks on meilgi aastaks 2019 selge. Ideaalset ei ole ega tule kunagi, nii nagu jäi maa peale tulemata Vene diktaatorite tõotatud kommunism.

Ikka sünnivad ühed inimesed siia ilma ilusamana kui teised. Hea on, sest kui poleks koledaid, siis me ilu hinnata ei märkakski. Või ehk on kole välimus inimeste puhul see “ohuvärv”, nagu looduses on mürgistel taimedel ja putukatel, et teised liigid teaksid neist kaugele hoida…

Liialdan, aga siiski. Kes poleks kogenud, et nägusad inimesed on enesekindlamad. Jah, ka isekad, aga sedagi otsejooneliselt. Seevastu – kuidas seda nüüd viisakalt öelda – näotuks, ilmetuks sündinud kipuvad pahatihti “head inimest” etendama. Ekstra rind ees pugema, näitamaks, kui tublid, vajalikud ja asendamatud, heasoovlikud nad on. Sulle, kollektiivile, kogu inimkonnale. Kuni mõnel kriisihetkel “headuse maskid” klirrdi eest kukuvad ning ilmneb – näe, on temagi kõigest üks tavaline kuri küüned-enda-poole-inimeseloom!

Pinnas näotutele kaasa tunda on hea. Kirjandus­tundidest, muinasjuttudest peale oleme õppinud eeldama, et mida küürakam Quasimodo, seda enam kulda väärt hing, ja et vaeslaps on tingimata ilus ja hea. Aga elus ei pruugi sugugi nii olla.

Ei, ega mina ka… iga päev ei tunne, et inimene on inimesele hunt. Ikka üles-alla, päev must, siis valge. Praegu mängis raadiost üks headusehümne “People Who Need People” – kõige õnnelikumad on need, kes vajavad teisi inimesi… Pole paremat soovi meile kõigile kui… et sind vajaks need, keda sinagi vajad!