Pöörastel 1990ndatel lahvatas Kirsti Timmeri (46) täht teleekraanile edetabelisaates „Seitse vaprat“ – Eesti uusaja noore, ennenägematult bravuurika ja võltshäbitult seksuaalselt rokkiva naissaatejuhi ikoonina! Uuest aastatuhandest on Kirsti pigem kaadritaguse, aga kandva ja määrava jõuna toimetanud teha Eesti mõjuvõimsamaid saateid, nagu „Laula mu laulu“ ja „Su nägu kõlab tuttavalt“. Seal on tegelikult kõigi meie rahvalemmik-tähtede saatus suuresti Kirsti kätes. Sest palju sõltub tema tehtud intervjuudest proovide vahepeal ja valitud kaadritest – kuivõrd inimlikult sümpaatse või ka üllatava mulje tähed seal endist telepublikule jätavad.
Oma varjatud trumpi, esiemadelt päritud kaardipanija seitsmendat meelt hoidis Kirsti viimase ajani avalikkuse eest varjul. Aasta tagasi kirjutas ta aga paarisuhete eneseabiaabitsa. Menukiks on juba saanud ka tema äsja käivitatud nõusta-misportaal…
On’s Kirsti kõik need aastad artistide kõrval töötades-elades endamisi näinud ette neist igaühe saatust? Pannud täppi, kes ühes või teises saates võidab, kel neist tulevikku kõrgemaks, kel ka pikemaks tähelennuks…? Kelle tõusutee läheb libedalt, kel üle kändude? Maailmapraktikagi ju kinnitab, et superstaariks tõusevad ja legendiks jäävad need, kel lisaks erakordsele häälele ja hittidele kõrvale panna ka selgelt eristuv, dramaatiliste käänakutega täitsa oma elu lugu.
Vanasti arutati, kumb loeb lõpuks rohkem – talent või töö? Kas nüüd võiks Kirsti hakata noori täheks tahtjaid juba eos nõustama – kellele on täheks tõusmine ette nähtud, kel ei tasu vaeva, pingutagu-ponnistagu kui palju tahes? Kroonika tõttas uurima.