„Kus on Andreas ja Andrus Veerpalu!?” nõuab eesti rahvas tõde ja õigust. Justkui kinnitades, et Tammsaare “Tõde ja õigus” sai filmiks eriti õigel ajal.

Kes võinuks seda arvata! Et Eesti ajast-arust koolisundkirjanduse igavaks “telliskiviks” põlatud “Tõest ja õigusest” saab filmi näol ühtäkki moekaup, seltskondlik teema igale suule. Uhkuseasjaks kiita: “Pole jaksand seda raamatut kunagi lugeda, aga film on hea, ei kavatsegi lugeda.”

Alles Alaveri & Veerpalu Team Estonia ümber lahvatanud dopinguskandaal suutis tõusta teemaks üle “Tõe ja õiguse”.

Kõige vähem tahtnuks just seda karta ja uskuda. Et just Andrus… see meie spordisangaritest kõige tõsisema ja tagasihoidlikuma töömehe mulje jätnud maapoiss. Kes tahes teine meie bravuurikam, masuurikuma käitumisega spordisangar, aga mitte Meie Andrus!

“Maal on veel ausaid inemisi,” imestab ja kiidab Maurus, elukaval koolipapa, linna kooli õppima tulnud Vargamäe Indrekut. “Tõe ja õiguse” teises raamatus, mida on nimetatud ka “Valetamise kooliks”. Silme ette kerib kui paralleelfilmistsenaarium Mati Alaverist ja tema maapoistest. Õpetusest, et ega aus inimene elus läbi löö, parem vassi, sest “tõde ei armasta õieti keegi”.

Jah, tõde võib osutuda kole inetuks. Ja nagu Piibli järgi elamine tegi Vargamäe Andresest tigediku, kehutab õiguse tagaajamine ikka rahva vahule ja vihale. Ajast aega, mida kõrgemale ja suuremaks on rahvad oma kuningaid uskunud, seda verejanulisemad on nad nende vääratades neil päid maha võtma. Juhtub ikka jälle parimateski seltskondades.

Või peaks laskma tõde hoopis sedapidi paista, et nii nagu Maurusel tuli slikerdada venelaste ja baltisakslaste vahel, et ka vaestele eesti poistele haridust anda, pidi nüüd Alaver mängima noateral, et eesti poisid saaksid ka konkurentsis Norra “astmaa­tikutega” eesti rahva rõõmuks veel tulemusi tuua.