Suur vali-mind-võitlus käib. Esimest korda ilma Savi-saareta… Mis juhtus Edgar Savisaarega? Või täpsemalt – vaat, mis juhtus Savisaarega?

1966. aasta sulas valmis eesti mängufilm “Mis juhtus Andres Lapeteusega?” Tollases hoiatusdraamas oli asi must-valgelt lihtne ja selge: tubli noor mees sattus ekslikult paeluva väikekodanliku elemendi lõksu, reetis kõik oma tõelised sõjaajast ustavad seltsimehed ja hakkas karjeristiks. Tolles filmis oli nõuka-aegset karjerismi paljastatud natuke rohkemgi, kui tollal pidi ja oli lubatud: kõik tahavad hirmsasti partei ja valitsuse nimel ausalt tööd teha, aga üks ekslik ei taha. Ekslik Lapeteus sai filmis karistatud, nagu tollal ideoloogia ette nägi. Samas, kas me pool sajandit hiljem seda filmi mäletaks, kui seal poleks mänginud Ada Lundver – seda saadana väikekodanliku pahelise elemendi ahvatlevat naiskehastust? Nii lihast ja verest veenvaks, et viimne kui kommunist mõistis, miks seltsimees Lapeteus partei liinilt karjerismi eksis.

Pool sajandit tagasi näidati meile, kuidas kõik tahavad tööd teha, ainult üks ei taha. Nüüd vastupidi – kui tundub, et üks ehk tahtis ja võiski midagi juhina Eesti heaks ära teha, siis uusklišeena “ümberringi karjeristid heegeldavad ta kätest-jalust intriigide-võrku”, kuni tal endal katus võimu ja meelituste järele pealt lendas? NO muusikal “Savisaar” tabas naelapea pihta, mis juhtus Savisaarega, aga tiu-tiu, hoopis teisiti kui Lapeteusega. Protagonist, Marika Vaariku geniaalses kehastuses, möllas laval hirmsas üksinduses. Reetmise ja võimu kaotamise paanikas nagu antiik- või Shakespeare’i tragöödiaist nähtud kuningad. Kerjas lüpsma viimset rammupiima teda parimail päevil ümbritsenud neitsite (loe: vihmavarjuhoidjate) koorilt.

Lapeteuse aegu tõmmati häbiposti ja visati massiliselt välja “üksikekslikke”. Tänapäeval on kohasem osundada Piiblile: visaku kivi see, kes eksinud pole! Kes meist oleks karjerismi patust puhas? Aga seda enam väärivad mõistmist ja hin-damist need, kes oma sünnipära poolest liigikaaslastest vähem for granted kaasa saanud. Loe intervjuud lk 16.