Üks, mis kindel – on head vene muusikat (nagu ka väärt vene filme, teatrit, kirjandust), mis püsib meie jaoks ülemal sellest, kui halb on olnud me suhtumine Vene võimurite tegudesse. Isegi kõige umbuslikumad eestlased tunnistavad vene klassikat, nagu 1980ndate teises pooles nende laulva revolutsiooni lipulaevaks tõusnud ja pärast solist Viktor Tsoi surma nende vabaduse ikooniks jäänud gruppa Kino.

Ütlen ikka, et ei oleks Eesti end veretult vabaks laulnud, kui Venemaal poleks samal ajal käima läinud oma laulev revolutsioon, mille tõukeks olid suuresti just Tsoi ja Kino.

Tean, millest räägin. Sest aastail 1987–89 olin nabitud Vene kroonusse. Sattunud „sel loteriil“ õnneks ei Siberisse ega Afganistani, vaid otse lõvikoopasse, Moskvasse Nõukogude Armee Keskmajja. Kasarmukinos näidati laupäeviti-pühapäeviti filme. Alul veel iidvanu mustvalgeid propaganda-sõjafilme, aga suvel 1988 jõudsid värskelt meienigi Vene perestroika linateosed. Esimene suguühte-stseeniga ajalugu teinud Nõukogude film „Väike Vera“, ja ka „Igla“ perestroika bardi Viktor Tsoi endaga peaosas. Kui lõputiitrite taustal kõlas tema grupi Kino laul „Gruppa krovi“, mäletan – see rabas mindki täiega. Ühena seal kasarmukinos vene, ukraina, valgevene, tatari, kasahhi, turkmeeni verd nekrutite hulgas. Sedavõrd, et päeval, kui pääsesin ostma lennupiletit Moskvast tagasi koju Eestisse, ostsin turult ka Kino kasseti nende kahe parima albumi salvestusega.

Kojulennu hommikul, 23. augustil 1989 tögasid Moskva ohvitserid: „Lähed nüüd koju ja otse revolutsiooni tegema!“ Nii oligi. Maandunud Tallinnas, võtsin tervitajaid vastu kohvikus Moskva. Õhtul seisin sõpradega Toompeal Balti ketis. Öösel sõprade juures kodus nii Balti ketti kui ka minu Venemaalt naasmist tähistades lükkasin mängima aga gruppa Kino lauludega kasseti.

Minu ärkamine Tsoi ja Kino usku oli ikkagi naljategu, võrreldes samal ajal Kasahstanis kroonus teeninud kirgiisi Ashat Kabajeviga, kes korra Tsoid telekast näinuna tundis-leidis endale oma teema ja ameti kogu eluks. (Loe intervjuud lk 38)

P.S. Sattusin Soome televisioonist nägema saadet vene minoorsete meloodiate vastupandamatusest. Vaid paar aastat pärast verevalamisi venelastega Talve- ja Jätkusõjas tantsisid soome mehed ja naised laupäeviti pidudel kaasakiskuvalt kaunite, nukrate vene viiside järgi. Ja mitte ainult – „Õhtud Moskva lähistel“ oli samamoodi tohutu edetabelihitt ka Rootsis rootsi keelde tõlgituna.