Üle pika aja on meil kodus teistmoodi esmaspäevaõhtud. Viimasel ajal pole mul olnud kuigi palju ühiseid tegevusi oma teismelise tütrega. Ma ei kurda. Mitte et me ei tahaks midagi koos teha, vaid pigem on meil erinevad askeldamised. Tütrel on kool, trenn, sõbrad, oma käimised ja palju õppimist. Emana olen mina lihtsalt tema jaoks olemas ja ootel ning üritan nii palju kui võimalik tunda huvi, rääkida, arutleda ja vaielda temaga erinevatel teemadel ja anda nõu, kui küsitakse. Tundub, et see ongi praegu tema jaoks mu peamine roll. Meie suhe on väga avameelne, seepärast on ka huvitav jälgida kõrvalt noore neiu kujunemist, tema vaateid elule ja suhtumist meid ümbritsevatesse inimestesse.

Ja korraga saabuvad meie ellu need teistmoodi esmaspäevaõhtud. Me mõlemad teeme kiiresti vajalikud tegemised, tütar kihutab koolist koju ja teatab, et nii, emme, ma nüüd õpin ruttu kõik ära, panen asjad kokku ja siis saame koos seda meie seriaali vaatama hakata. Meie! See imeline sõna, mida me just selles vanuses lastelt nii ootame... meie seriaal, meie aeg, meie kahe oma asi. Üle pika aja tunnen televisiooni kasulikkust meie perele. Ja kui mul ka jääb midagi pooleli, jätan selle sinnapaika, sest miks mitte – algab seriaal „Miks mitte?!“. Poeme teleri ees hästi teineteise kaissu, silitan ta suuri lokke ja me naudime seda veidi opaka pere lugu täiega. Naerame südamest, nõksutame hea räpi saatel pead ja elame kaasa peaosalise Anna tegemistele. Selles seriaalis on kõik olemas: hea näitlejate valik, köitev süžee, tuhkatriinulugu, mis töötab alati. Pärast kuulame seriaalis kõlanud lugusid valjusti veel kord ja arutleme tütrega, kas ka nende koolis on selliseid kiusajaid ja räppareid, kas meie perekonnas või tutvusringkonnas on samasuguseid veidrikke nagu Anna peres. Ja meil on koos igati tore olla. Elagu esmaspäevad ja elagu televisioon!