Siis kui Indrek Treufeldt Brüsseli korrespondent oli, rääkis ta sagedasti ETVs kahekiiruselisest Euroopast, kuidas ühed riigid jäävad alati jõukaks ja paremaks ning teised nende varjuks. See võrdlus meenus mulle möödunud nädalal, kui tšakrate ja puuõõnte temaatika kurbnaljakalt, ent kollektiivselt normaalsuse piire paigast nihutas.
Sattusin töiselt kolmele üritusele – Jesper Parve elukooli-tusele, Anni ja Tomi Rahula lastetusest rääkiva raamatu esitlusele ja Urmas Sõõrumaa seminarihoone šamanistlikule avapeole (millest kõigest saab lugeda järgmisest Kroonikast!). Neil räägiti-tunnetati nii ausalt kui võimalik iseenda (hinge)elu äpardumisest alguse saanud teekonda isikliku õnne leidmise suunas. Inimesed, nii esinejad kui kuulajad, olid õieli nagu tänavune kevad ja jutt läks nii sügavaks, et seda vastu võttes tundsin – sellise aususega on raske kollektiivne olla. Need sündmused-üritused olid kui hea raamatu lugemine, mis vajab mõistmiseks üksiolekut ja intiimsust, mitte tunnistajaid. Šamaan lõpetas oma riituse sõnadega – me ei anna hinnanguid. Sõõrumaa sünnikodust Raplamaalt koju sõites, šamaani sõnad kõrvus kumisemas, mõtlesin, et see ongi kõige raskem – leppida arusaamaga, et iga inimese viis oma isikliku õnne leidmiseks võib olla vaid talle endale lõpuni arusaadav. Nii lihtne on selle üle naerdes ilkuda, arvates, et kuulud ise nende sekka, kes – nagu aastate eest tutvustas Treufeldt – on see terve ja vaimselt-rahaliselt rikas Euroopa, mitte selle hale vari kuskil puuõõnsuses. Et arvad teadvat
õiget õnnevalemit sünnist saati. Aga uue aja uued jutlustajad ei paku ju üksnes valeravimeid, nad mõtlevad, kuidas hädasid leevendada. Kroonika toimetuse töötajad kogevad intervjuusid tehes aastast aastasse, et inimene ihkab ennekõike mõistmist ja ärakuulamist. See on tänapäeva suurim defitsiit, mille kahandamiseks ikka ja jälle uut ajakirja kokku paneme. Nii on see täna ja on ka homme.