Üks hea asi, mida ma seekord lisaks rõõmule Eesti Eurovisiooni finaalis võidetud kõvale 8. kohale tundsin – sel korral Lissabonis ehk rohkem kui seni üheski teises Eurovisiooni-linnas – et Euroopa on üks!
Ju tundsin seda erilisemalt idapiiririigist Euroopa Liidu vastasserva läänerannikule tulnuna. Ja seda teravamalt, et suure rahvaste sisserände all kannatavas Euroopas. „Tänu“ Aafrika ja Aasia hoopis teise usu ja kommete laviinile on taandunud kultuurierisused Lääne-, Põhja- ja Vahemere äärsete eurooplaste vahel pisiasjaks.
Muutunud euroopluse kohta ka üks heatahtlikult naljakas seik. Sattusin punavaiba äärde valvama Saksa-Islandi-Küprose meediale ette nähtudu tsooni. Sinna juurde saabunud habemega türgi meest tervitas Islandi teledaam rõõmuga: „Tere tulemast! Oled Küproselt, eks!“ – „Ei, ma olen sünnist peale sakslane,“ teatas habemik pisut pahuralt, siiski mitte silmanähtavalt ahistamisohvrina.
Lissabonis oli üle ootuste kodune. Sattusin elama Arena ümbrusse kerkinud valgesse uuselamurajooni. Jõesuudme kaldal paadisillad, muulid, pargid ja muuseumid. Kõikjal jalutamas noori lastega ja vanapaare. Kohalike soovitatud portugali kodutoite pakkuvas väikeses restoranis oldi vaatamata õhtusele tunnile einestamas koos lastega, mõnel kooliaabits söögi kõrval laual lahti. Tõeline Bullerby laste idüll!
„Eurovisioon hea!“ kiitsid taksojuhid. „Toob turiste ja raha!“ Üks teadis uhke olla, et naabril Hispaanial pole juba ligi viiskümmend aastat õnnestunud seda õnne oma õuele võita. Teine mainis, et on täheldanud väljaspool Eurovisiooni-tirtsude kogunemisi ka mõnd portugali noormeeste paari jalutamas käsikäes.
Pühapäeval, kui pidu läbi ja eurotirtsuparv läinud, tegin Arena ümbrusele lahkumistiiru peale. Kohalikud noored ja vanapaarid jalutasid käsikäes ja uudistasid, kuidas suure möllu paiga ümbert nüüd turvaaedikuid maha võeti. Eurovisioon tuli ja läks, Lissabon jäi. (Loe ka reportaaži lk 20!)