3.-4. klassis oli mul tore klassiõde, aktiivne sõbranna Kristiina, kes ühel hetkel avastas enda jaoks ansambli Modern Talking. Leppisime kokku, et hakkame mõlemad seda fännama. Kristiina oli ärksam ja ägedam ning ütles kohe, et talle meeldib see tumedapäine (Thomas Anders – toim). Olin pisut pettunud, et talle ägedam tüüp sai. Ma siis hakkasin kohustuslikus ja kokkulepitud korras Dieter Bohleni fänniks. Mul olid kodus nende plaadid ja pärast kooli läksime neid koos kuulama. Välismaa asju tol hetkel väga saada polnud. Kui kuskilt mõni pilt õnnestus hankida, oli juba väga uhke värk!