Peatult ja peatamatult. Maailm muudkui nomaadistub, Ukraina on Venemaaga sõjas… Aga on Eestiski neil päevil järjest tulisemalt tegemist ja olemist. Täistuuridel käib vali-mind-meeste-ja-naiste “sõda” valijagruppide ümberjagamise pärast märtsivalimisteks.

Vahendid häälte püüdmiseks võtavad uusi jahmatavaid vorme. Feisbuukis poseeris grupp Riigikogu pirukal naissotse tänavale rivistunult, jalge ees küünlad perevägivalla ohvritest suguõdedele. Ju on pekstud naisi Eesti valijate turul saadaval juba nii palju, et sotside rehkenduste järgi tasub neile panustada kui tervele omaette potentsiaalsele valijagrupile. Igaks juhuks lubas üks naissots feissbuukis lisaks süüdata õhtul kodus solidaarsusküünla ka vägivallaohver Indrek Tarandile.

Sellest, et Tarand ronis ekremeeste paraadile nimme keretäit norima, võitsid “vinn-vinn” omale tulivihaste hääli juurde mõlemad lahingupooled.

Viimses hädas Isamaa juhid loodavad oma ei’ga ränderaamistikule varastada ekrelaste tagant hääli, ehk end veel siiski üle valimiskünnise parlamenti sisse vinnata. Ja kas on enne kuuldud, et edukate oravate partei juht jutlustab mureliku suuga meie pensionäride lubamatult vaesest elujärjest…! Lootuses, et ripakile-saadavale jäi Savisaare pruutide valijagrupp, kes tema kukutamist Keskerakonnale ei andesta. Diktaatori langemine lõi kaardid aastakümneid selgena püsinud valimismängudes segi nii või teisti. Savisaarlastest inimnäoliseks puhastudes stabiilselt ülesmäge rühkivale Ratta-parteile häälte kaotamise paanika on kehutanud kõik teised parteid rabelema ja rapsima. Pealinna valitsedes paistab Keskerakond olevat kolm aastat raha säästnud, et kaevata tänavu kõik tänavad üles, et valimiste eel kogu Tallinn uuena avada…

Kui seni oli EKRE ikka vaid härraste Helmete ja Madissoni nägu, siis nende toetuseks Toompeale barrikaadidele kogunenud rahva pealt sai nüüd hästi aimu, mis nägu mehed ja mis tegu naised on selle partei valijad. Sestap, härrased parteide juhid, rohkem sääraseid miitinguid! Üks asi on parteide programmid ja valimislubadused. Aga iga kõikuv-kahtlev valija tahaks ju ka enne näha, millise rahvagrupi hulka ta end määratleb, kellega samastub ühele või teisele parteile oma häält andes…

Aga ägenev möll piruka ümberjagamisel käib ka meie meediaturul – lahinguis klikkide, reitingute ja sihtrühmade pärast osutusid üleöö ülearusteks isegi meie telemeelelahutust aastaid valitsenud kuningad.

Elame pöörasel infoajastul. Ühtpidi on teave kõige ja kõigi kohta maailmas Internetis vaid mõne klahvivajutuse kaugusel. Teisalt, kas me ikka päriselt teame, kes on meie valijad, vaatajad, lugejad, kelle peale panustada – et oma tulevikuski kindlad olla. Uute püüdmisele keskendudes on oht meile seni truud kaotada...