„Ega teie ei olnud see, kes mulle kunagi helistas, et Olümpias kohtuda?“ küsis Urmas Ott minult aastaid tagasi.

„Ei,“ vastasin.

„Ma vabandan siiski, olin telefonis ebaviisakas,“ lausus Ott.

„Olite, aga see juhtus minu kolleegiga,“ sõnasin mina.

Kolleeg tegi Otile ettepaneku kohtuda intervjuuks, Ott vastas lõbusalt: „Loomulikult, Olümpias!“, ja jätkas jäiselt: „Preili ajakirjanik, minge õige persse!“ Ott mäletas seda niisamuti kui kogu Nädala toimetus. Suhteid siluv vestlus minu ja Urmas Oti vahel leidis aset 2004. aasta märtsis, kui olime mõlemad kutsutud „Happy Hour’i“ produtsendi Raivo Suviste sünnipäevale Radissoni hotelli. Samasse kohta, kus möödunud pühapäeval esitles Vahur Kersna oma raamatut „Kes tappis Urmas Oti?“.

2004. aastal töötasin teleajakirjas ja tegin muu hulgas Oti „Happy Hour’i“ märgilisemate külalistega intervjuusid. Üks erilisemaid oli kodutu naine, kes andis suurepärase intervjuu, ent ei võtnud vastu abi Otilt ja keeldus ka minu kohvist, mida soovisin intervjuujärgselt kinni maksta. Produtsendi sünnipäeval, kus peeti palju kõnesid, pidas kõne ka Ott. Ta tänas vaba Eesti ajakirjandust, kes on temaga toime tulnud. Tolle kõne ajal kerkis mu mälust esile lause, mille Ott oli ekraanil öelnud oma intervjueeritavale, kui ma ei olnud veel keskkoolis: „Te armastate jõhvikaid. Need on punased nagu partei.“ Läksin Oti juurde ja ütlesin, et ma ei ole seda lauset senini unustanud. Ott vaatas imestunult: „Aga te ei oleks ju siin, kui te ei mäletaks!“

Kõiki neid tundeid ja mälestusi tundsin möödunud pühapäevalgi Radissoni hotelli taevabaaris, sest Kersnal on võime taastada märkide, kohtade ja tõde sisaldavate sõnade ja kaadrite läbi seda, mis sisendab elamise väärtust ja olemise tähtsust. Elu kirge, andumust, heitlikkust.

Kersna eelmise raamatu esitlusel Tartus oli mul võimalus rääkida mõlema legendi, nii Oti kui Kersna raviarstiga. Surm on vähikliiniku patsientides toekalt koha sisse võtnud, elu puudutab seal inimest vaid möödaminnes nagu udusulg. Nende jõudude keskel saab arstist jumal, universum ja sõnumitooja ning ainult saatus otsustab, kes veel ise elus peatükke juurde kirjutab.

„Kumb patsient oli keerukam?“ küsisin.

„Mõlemad väga keerulised, aga erilise südamega,“ vastas arst.

Need saated ja raamat ongi nende kahe ja meie, nende kaasteeliste, ühine, ent üks viimaseid suuri eesti lugusid.

K