Mäletan hästi, kui mind saadeti Marbellasse uurima, kus võiks olla need kohad, mis sobiksid „Unistuste printsessi“ saate filmimiseks. Pärast tervet päeva sõbrannaga ringiuudistamist istusime luksuslikku rannabaari, et võtta üks kosutav kihisev, anda ülevaade produktsioonifirma Filmimees tolleaegsele ülemusele, kadunud Raivo Lugimale, teha kokkuvõte ja mõelda, mis saab edasi. Ilm oli fantastiline ja nauding hetkelisest puhkusest tekitas ülevoolavaid tundeid. Kõrvallauas istus heatujuline seltskond, kes lobises mulle võõras keeles. Tõstsime vastastikku pokaale ja üks särasilmne mees päris, millega tegeleme. Vastasin naerdes, et hetkel otsime unistuste printsi, kellega teha telesaade, ja et meil Eestis on imeilusad naised ning lähitulevikus on plaan filmida siinsamas Marbellas Eesti versioon maailmas tuntud „poissmehesaatest“. Mees naeratas sõbralikult ja teatas, et ta on vaba ja vallaline ja et tal on aega küll. Kogu see olukord tundus lõbusalt veider, seega viskasin käe ette ja ütlesin: „Tere, minu nimi on Krista! Teeme siis saate ära?“ Mees hakkas naerma, sirutas käe vastu ja teatas: „Tere, minu nimi on Dimi. Olen ärimees Belgiast, elan siin Marbellas ja noh, teeme siis!“ Ja nii ta läks.
Tundus täiesti pöörane ja uskumatu, et nii võivad asjad juhtuda. Aga saade sai tehtud ja osutus ka ääretult menukaks. Filmisime nädalaid Hispaanias, siis Belgias. Dimi oli kogu aeg olemas, aitas meil luua saatele vajalikku luksuslikku glamuuri ja osales kõigis naljakates olukordades, mis talle ette lükkasime. Dimiga oli lihtne, lõbus ja tore koostööd teha. Pärast saadet suhtlesime veel pikalt, aga siis järsku ta kadus. Mõni nädal tagasi ilmus ta mu ellu uuesti, et rääkida uskumatu ja kohati ebareaalne lugu. Nüüd on see lugu Kroonikas. Kui ma talle selle enne ajakirja trükkiminekut inglise keeles ette lugesin, ütles ta: „Mul on pisarad silmis, aga jah, see ongi olnud mu elu. Varsti kohtume, sest ma igatsen Eestit!“
Vahemaast olenemata jääb sõprus, aga kuidas sõbral läheb, lugege lk 38!