Nagu veregrupp varrukal! Mulle meeldib nii… et mõne asjaga siin elus on kohe väga selge – meeldib, oled väga poolt. Või siis vastu – ei meeldi ja kohe üldse mitte! Ja mulle meeldivad inimesed, kellel on nende olulisemad „poolt“ ja „vastu“ mõtted näostki lugeda, nagu tätoveeringuna eluks ajaks randmenahale.
Tean, ise olen eriti kehv näitleja – kõik mu meeldimised ja mittemeeldimised on mu näolt alasti kohe lugeda „kogu kollektiivile“. Võib-olla seda-enam ei salli ma rahvakunstnikke, kel antud annet kohaneda, pugeda lipitsevalt igasse seltskonda. Igaks juhuks, sest ei me ette tea – kellest võib saada su leivaisa.
„Grupa krovi na rukave“ oli laul, millele mõeldes 23. augusti hommikul 1989 Moskvast punakroonust priiks pääsenuna lennukiga Tallinnas maandusin. Õhtul seisin ja „lupjasin lage“ Toompea nõlval Balti ketis Tõnis Mäe „Koidu“ rütmis. Aga tunnistan pattu, et sel pühal ööl sõprade juurde öömajale jõudes, palusin makki pista grupa Kino kasseti. Ja siis teiste sõprade juures maal taastärkavas talus külas olles pistsin seal ka hommikul suvitajana ärklikorrusel ärgates esimese asjana grupa Kino makki lõugama. Mõtlemata, et kui samuti Vene kroonus käinud noorperemees oma noorikuga mu uut muusikamaitset tolereeris, siis talu vanaperemees ja -naine võisid küll kõrvu kinni hoida – jumal hoidku selle vene hullu eest!
Ühesõnaga, grupa Kino oli mulle mu elu Moskva hooajast 1987–89 verre jäänud kui mu sealne aseaine Eestis lõõmanud laulvale revolutsioonile. Mäletan, kuidas seal kasarmukinos nähtud film „Igla“, Tsoi ja tema muusikaga peaosas, võttis nii sõdurid kui ohvitserid vähe teistmoodi, vabaduse järele hingama ja ehk ka meie Balti vabaduspusimisi natuke mõistma. Sestap pelgasin nüüd bändi solistist Viktor Tsoist 30 aastat hiljem tehtud eluloofilmi „Leto“ vaatama minna. Kartsin, et on järjekordne Läände müügiks tehtud nõuka-tšernuha film. Aga ei, üllatava elurõõmu ja armastuskolmnurgaga tehtud ilus film. Klappis hästi ka filmi haagitud David Bowie, Marc Bolani ja Iggy Popi muusikaga. Näidates, et kümmekond aastat Euroopast hiljem haaras noorus Leningradis rockmuusikast ja põdes-põles vaimustust läbi seda näljasemate kutsikatena. Peaasi – ehkki uhke oleks vastupidist uskuda – meie laulev revolutsioon poleks veretult teoks saanud, kui juba 1980ndate algusest peale poleks üle Venemaa keldribändid ka sealse rahva meie-tundes ülevoolava šampanjana kihama pannud. Niisiis „Leto“. Soovitan – kes veel jõuab, mingu vaadaku!