„Olete kohal!“ ütles GPS. Istusin autos keset tolmust kruusateed. Paremal olid kuused ja vasemal olid kuused. Ei maju, ei inimesi. Ma tõepoolest ei teadnud, kus olen – kohal igatahes mitte, sest pidin jõudma Vastse-Roosa külla Läti piiri ääres, „Tõe ja õiguse“ filmivõtetele. Olin nõutu. Sellises olekus on võimatu mõista, kelle peale võiks parasjagu üldse vihane olla.
Jätsin auto kitsale teele, helistasin filmiprodutsent Ivo Feltile, aga ta ei kuulnud mu kõnet. Läksin hooga metsa kuivanud mustikaid sööma. See oli nagu kohtumine tundmatuga, kus mitte üks märk ei näita, et see, mida plaanid, ka tegelikult tehtud saab. Pea oli tühi, telefon näitas, et sõita tuleb veel üks tund ja 19 minutit. Ja kõike seda sellepärast, et ma pole teinud endale gmaili lõpuga e-postiaadressi, ent produtsendi saadetud täpne aadress avanes just selles süsteemis.
Igatahes sõin marju. Kogemus on õpetanud, et kahte kohta ei ole võimalik hiljaks jääda – televisioonisaate salvestusele ja filmivõtetele. Sest need kestavad nii kaua. Päike oli juba madalas, aga sooja oli 30 kraadi. Olin neli tundi autot roolinud, keha õõtsus kui joodikul ja enesetunne oli sant. Selles uisa-päisa tekitatud omapärases aeg-ruumis hakkasin mõtlema Krõõdale. Kui kummaline võis olla ühel noorel naisel tulla kohta, kus pole midagi, millega ta oma varasemas elus oli harjunud. Üksnes küsimused, töö ja soolindude laul, mis väsinult mürana tundub...
„Eksisid ära, jah?!“ helistas produtsent tagasi. „Keera lambakujulise pilve juurest paremale!“ Tegin, nagu kästud. Keel mustikatest sinine, istusin autosse, sõitsin paari minutiga Läti kuuskede alt Eesti omade juurde ja seal ta avaneski, see Vargamäe …
Kroonika tänane reportaaž keskendub „Tõe ja õiguse“ viimasele võtteperioodile.
Film esilinastub 24. veebruaril 2019.