Tore, et on olemas naistepäev, mil mõeldakse just meile, naistele… Mitte ainult emadele, vaid kõigile naissoo esindajatele – tarkadele, võluvatele, ilusatele, noortele, andekatele, õrnadele olevustele, ilma kelleta mehiste meeste maailm oleks „jah, kurb!“.

Meie palavalt armastatud Ivo Linna mõtiskleb tänases numbris just sel teemal (loe lk 30). „Me austame naisi ja proovime neile meele järele olla,“ ütleb ta. Eks ta õige ole, mõtlen neid lauseid lugedes. Laisavõitu inimesena Ivo teab, et lihtsam on oma naise nõuandeid kuulda võtta ja et abielus olles peab kogu aeg olema valmis kompromissideks. Lillede toomiseks Ivo erilist päeva ei vaja, lilli armastab ta ka ise ja toob neid oma naisele sageli. Lihtsalt niisama.

„Mul on kurb öelda, aga minu meelest on Eestis suhtumine naistesse üleolevam. Nii meeste kui naiste endi poolt,“ sõnab Tuuli Roosma, kelle üllatusi täis elust Iraanis saate ülevaate värskest Kroonikast. Tuuli kirjeldab sealseid meeste-naiste suhteid kui hästi lugupidavaid. Kogu maailma hulluseni vallutav võrdsuse jant saab just Iraanis palju väärtuslikuma kuvandi. „Kui mehed päriselt austavad naisi ja naised päriselt austavad mehi ja mõlemad pooled julgustavad teist oma unistusi ellu viima, siis see ongi võrdsus,“ võtab Tuuli seal nähtu kokku. (Loe lk 12)

Tundub, et on, millele mõelda, armsad mehed, sel hetkel kui seisate lillepoe järjekorras sooviga rõõmustada oma naisi kauni kimbuga. On võimalik hoolida palju rohkem… sest igal juhul on ilma meieta kurb te maailm. Palun hoidke meid!