Inimesed häbenevad igasugu asju. Üks ei julge ministriametisse astudes tunnistada, mis lood tal võõrkeeltega on, teine häbeneb, kui tema igati ontlik laps koolist täid koju toob. Ma pole eriti julgenud öelda, et ei ole Ameerikas käinud. Kui ma tegin intervjuu mängufilmi „Sangarid” osalistega, see oli jaanuaris, rääkis peaosatäitja Märt Pius oma unistustest. Näiteks sellest, kuidas ta Lasnamäel elades vaatas teletorni. Ta ületas ühe tänava teise järel, arvates, et jõuab kohe kõrge masti juurde ja saab seda katsuda. Aga juhtus, nagu ikka juhtub, et asjad, mis seisavad silme all, muutuvad neile lähemale jõudes aina kättesaamatumaks. Nii oli minul ka Ameerika ja New Yorgiga, millest Märt samuti intervjuus sisendusjõuliselt rääkis. Tema tahtis inimesena kogeda, kui väike on ta betoondžunglis seistes. Mind jäi Märdi jutt painama.