2016 läheb ajalukku Tõnis NiinemetsaJaanika ArumiSaara Kadaku jaJuss Haasma aastana. Need noored näitlejad on aastaid olemas olnud, ent produtsentide, lavastajate ja publiku poolt veidi kahe silma vahele jäänud... Et siis täita korraga kõik ekraanid!

Režissööri, lavastaja ja produtsendi salasoov on leida üles anded, kes tooksid vaataja kinno, teatrisse ja teleka ette. Et andekast näitlejast kasvaks lasso, mis tiriks rahvast jõuga, et tema särast tekiks sõltuvus. Kuidas otsitakse ja leitakse andekaid, räägivad produtsendid ja lavastajad Kaupo Karelson, Karl Kermes, Maarek Toompere, Gerda Kordemets, Triin Ruumet, Anu Aun ja Marju Lepp.

TÕNIS NIINEMETS (28)

Oli külm talveõhtu aastal 2014. Teleprodutsentidest sõbrad Maarek Toompere ja Tarmo Kiviväli võtsid Von Krahli Teatri baaris mõned õlled. Poeet Marko Mägi luges laval luuletusi. Lõbusate pidutsejate lärmakat olemist ohjas lavalt õhtujuht Tõnis Niinemets. Maarek jälgis olengut ja märkas Tõnises seda „miskit“ – kergust, positiivsust, taktitunnet ja energiat. Ühel päeval, kui produtsendid olid ametis TV3 „Krista lugude“ salvestamisega ja üks nimekas näitleja vahetult enne võtet alt hüppas, meenus Maarekile Tõnis.

„Ühe päevaga aitas ta meid hädast välja, lõi rolli ja omandas teksti. Olin tema suhtumisest, täpsusest ja tööeetikast lummatud. Lisaks osutus ta inimesena nii meeldivaks, et ma lausa ootan temaga iga järgnevat kohtumist,“ räägib Maarek Toompere. Kui Toompere ja Kanal 2 programmijuht Olle Mirme „Klipijahi“ uut hooaega kavandasid, pakkus Maarek Tõnist ka sinna uueks liikmeks. Mirme kahtles ja vangutas pead: „Niinemets on avalikkusele tundmatu.“ „Proovime, ta üllatab!“ palus Maarek. Nii saigi Tõnisest „Klipijahi“ uus ja vägagi meeldejääv meeskonnaliige. Sealt edasi nägid Toompere ja Kiviväli teda ühe tähena „Suures komöödiaõhtus“. Kanal 2st ei kostunud enam vastuväiteid – Tõnise lavaenergia, ideed, reaktsioonikiirus ja oskus töötada meeskonnas on muljetavaldavad.

Eesti stand-up-teatri üks kujundajaid ja arendajaid, produtsent Karl Kermes käis möödunud aasta sügisel vaatamas Von Krahlis tükki „Keegi ei räägi koeraga normaalselt“. Seal on Tõnisel üks stseen, milles ta räägib oma lapsepõlveunistusest saada tuletõrjujaks. Sellest, kuidas maja põles ja mis ta siis tegi… Karl sai sellest tugeva impulsi. Ta läks veel kord Von Krahli, seekord „Bloody Maryt“ vaatama, et leida esmamuljele kinnitust.

„Jah – see ta on! Küsimus ei ole selles, kas näitleja õpib ametit Viljandis või Toompea lavakoolis, küsimus on, kas ta suudab oma mõtte kiiruse ja täpsuse, ande ja kontsentratsiooniga mulle muljet avaldada. Vihastades Tõnisel kõrvalestad õhetasid ja kurgu all tuksles… Nii kontsentreeritud ja tõest teatrit ei olnud ma ammu näinud,“ räägib Kermes.